Laulu- ja tantsupidu is a gathering of Estonians to celebrate their god-given right for their national roots and identity with singing and dancing. It is a 4 day festival that involves the nation. about 1/3 of the people (300 000) gather to the Capitals outdoor theater grounds to fest. The film discuss is if this type of event is needed and possible to organize in the large countries with mixed cultures. Would it then be just an entertainment or can it carry a deeper meaning.

Äratundmisrõõm kodust, meie juurtest, ajaloolisest identiteedist läbi meie osaluse rahvast ühendaval Laulu- ja tantsupeol on nagu torm meie südames. See rõõm paisub koos lauldes ja tantsides resoneerivaks hingeliigutuseks, mis väljendab ühe rahva olemust, eesti rahva hinge. Meie iseolemise pant on meie kooslaulmiste hingepilt ja rahvariidemustrites meeste ja naiste kokkutulemine, see, kuidas rahvast saab ühtne jõud. See eesti rahva hingepilt on eriline nähtus või jõud, mida ilma armidest räsitud Eesti hingeta ei saa järele teha ükski teine rahvas.

Filmi sünopsis

Koostatud dokumenteeritud eesti rahva mõtetest Laulu- ja tantsupeo ajal.

Iga inimese mõttel on tugev energeetiline mõju, iga inimese öeldud sõnal on veel tugevam mõju, rääkimata laulmisest. Laulmine on see, millega me oma meelsust väljendame. Ja kui tulevad niisugused hulgad inimesi kokku - pool eesti rahvast - hingavad koos ja laulavad koos mitme sajandi pikkuse traditsiooni põhjal, siis sellel on väga suur sündmusi muuta võiv energeetiline võim. Laul kui ühise hinge väljendus, üheshingamine, ühtsustunne, laul kui rahva ikkest vabastaja ja alalhoidja on need omadused, mida eesti rahvas tegelikult laulu all mõistab. Rahvuslikud tundeid ei või ega saa asendada rahvusvahelisusega, sest need mõisted peavad käima koos austamaks ennast, et osata austada teisi. Meie teadvusest, iseolemisest ja identiteedist tulevad esile rahva alateadvusesse sööbinud kultuuri juured, mida väljendavad meie rõõmupisarates osalised Laulu- ja tantsupeol. Ürgse rahvamuusika erilisus meie rahva pärimuses ja hingepärandis tekitab hingeliigutuse, mis resoneerides läbi meie hääle peegeldab vastu kõigis kohalolijates. Laulmine koos hingelise meeleliigutusega tegi meist vaba rahva sõna otseses mõttes. Eesti rahva püsimine on sõltunud laulukultuurist.

Suurriikides võib üheslaulmise üritusi korraldada, aga see oleks vaid meelelahutuslikku laadi ja midagi niisugust kesk-Euroopas korraldada ei ole võimalik, sest puudub aastatetagune tunnetus ja tõeline vajadus. See on eestlaste kokkusaamise koht, eestluse väljendamise koht. Kuigi vabadusvõitlemiseks enam vajadust ei ole, on see ühtekuuluvuse tunne vajalik, sest see ongi see, mis teeb rahvast rahva. Me oleme nii palju vaeva näinud oma vabaduse pärast ja me oskame seda niimoodi hinnata! Laulupidu on meie väikeriigi tunnus, sest suurriigil ei ole sellist eksistentsiaalset vajadust oma rahvuse tulevikku, oma identiteeti, oma kultuuri teadvustada ja kinnitada nagu väikesel rahval, kes on läbi sajandite elanud Hamleti rollis “olla või mitte olla” ja see küsimus on meie jaoks lahtine isegi täna. Meie moodi ühes hingamine on omaette kunst, seda maailmas võibolla ei osatagi märgata ega vajada. Seda peab ise tundma ja tajuma. Kui nad teaks, mis see on, siis nad oskaks seda tahta. Kui mõni nendest mõnes väljaku servas selle ära näeb, siis viie aasta pärast hakkab tal hing kripeldama, et jälle tuleb, tuleb minna. See viie aasta tagant toimuv üritus asetab meid muutunud teadvuse seisundisse, ühendab meid oma tunnetuses sellega, mis on põhiväärtus, oma juurtega, oma minevikuga ja aitab meil seda siduda tulevikuga. Just see kokkuhoid, mis on eestlastel, on vägev - see rahvas, see väike rahvas hoiab kokku. Ja see ongi see, mida Euroopale tahaks öelda: Hoidke kõik kokku!”

Sillamäe linna poisid eesti rahvariietes tantsupeol: “Süda on täis rõõmu, päike veel paistab ka, väga armas on siin. Siin on nii palju inimesi ja nad on kõik nii rõõmsad. Siin on palju energiat ja ma tunnen ennast väga hästi siin. Tunnen end nagu vend kõigile. Kõik on vennad ja õed siin. Väga hästi öeldud, peo teema ongi “üheshingamine”. Mis te arvate, kas kogu maailm võiks ka nii ühes hingata? Kogu maailm on vennad ja õed. Ikka võiks, me oleme kõik inimesed ja me kõik tahaksime õnnelikud olla. Tantsupidu on väga hea näide sellest meie lähedasemaks saamise teel. Siin on kõik ühtsed. Kõik on erinevad, kuid kõik on võrdsed. Ja rahvus pole tähtis.”

On meie õnneks, et oleme niisugune rahvas, kes oskab vahet teha pärimuse austamisel ja diskrimineerimisel ja söandab oma rahvustunnet julgelt välja näidata, sest me mõistame, olles palju ise rahvana kannatanud, erinevust püsiväärtustel ning rassistlikel-natsionalistlikel põhimõtetel. Igas Euroopa riigis on kindlasti mingi oma kanal oma ühtsuse tunnetamiseks, sest vastasel juhul kultuuri identiteet ei säiliks ega areneks. Meil on selline kanal ja selles suhtes on Laulupidu unikaalne. Meil on see, ja see on hea. Ja selleks, et olla rahvusvaheline, pead sa olema rahvuslik ja sa pead teadma, kes sa oled - sa pead teadma oma identiteeti. Sa pead teadma, miks sul on see hingepärand, kust see tuleb ja sa pead olema selle üle uhke. Heas mõttes uhke. Tõeline rahva tugevus tuleb sellest, kui inimesed tunnetavad omaenda rahvuslust, austavad iseennast ja oskavad siis ka austada kõiki teisi maailmas, siis, ma arvan, võib sellest kokku kasvada kogu maailma ühine tugevus. Sellel peol olid täna koorid üle maailma, kes omakorda võtavad need üheshingamise tunded, mida meie maailmaga koos teeme, endaga kaasa. Euroopa peaks õppima meie Tantsu- ja laulupeo kombel rõõmu tundma nii nagu meie siin tunneme.

“Enamusele meist on siin puhutud torm südamesse ja see on ikka niisugune feeling, et ega ei tahagi ära minna siit.” Ühe osaleja arvamus Laulupeo teemast: “Üheshingamine on see, kui kõik hingavad üheskoos ja “õhk saab otsa” sest hingeliigutus on nii suur, et see võtab pea hingetuks ja nii meie ühes hingamisest tekkiv torm teeb meie rahva ühises südames omale kodu ning helide resonants ei jäta kedagi külmaks.“

Jääb vaid loota, et inimesed saavad aru, et tegelikult tuleb seda tunnet iga päev alles hoida. Meie jaoks on see riikluse sümbol, meie rahvuslik uhkus on Laulupidu. Kui rääkida paarikümne aasta tagustest riigi vabakssaamise sündmustest, siis ta on meile ülimalt tähtis. Igale eestlasele on laulupidu vajalik, see on meie rahvuslik tunnetus.

Loading more stuff…

Hmm…it looks like things are taking a while to load. Try again?

Loading videos…